Kohalik raha?

NB! Paide oma “raha” P.A.I. kohta, mis anti välja 1. mail 2010. a, loe lähemalt siit: http://www.weissenstein.ee/news.php?cod=747

EV rahaseadus lubab maksevahendina kasutada ainult Eesti krooni (RS § 3), mis tähendab et kohaliku raha väljaandmine ei ole lubatud. Maksevahendina on faktiliselt kasutusel aga ka muud finantsvahendid, sh näiteks voucherid või kinkekaardid. Tegemist on võlaõigusseaduse §-s 917 nimetatud väärtpaberitega (enamasti §-s 918 nimetatud esitajaväärtpaberitega), mille põhitunnuseks on see, et väärtpaberi eest on õigus saada ainult kindlat kaupa või teenust, st väärtpaber ei ole üldkäibes. Selliste väärtpaberite väljastamise kohta piirangud puuduvad, st et väljastajaks võib olla nii eraisik, MTÜ kui ka kohalik omavalitsus.
Linnakogukonnas oleks sellise kohaliku „raha“ eesmärk suurendada kohalike kaupade ja teenuste käivet olukorras, kus inimestel ei pruugi olla selle jaoks „pärisraha“. Oluline on see, et „kohaliku raha“ eest oleks võimalik saada reaalselt vajaolevat teenust või kaupa, st raha väärtuse peab tagama reaalne ekvivalent – ühiskonnas reaalselt käibiv hüve.

Kohaliku raha väljaandjaks oleks kogukonnakeskus esialgu mõne MTÜ (Weissenstein, PSRIK) näol. Lihtsalt teoreetilise näitena – PaideSRIKi valduses on kogukonnakeskuse maja, kus palju töid tehakse ära talgukorras, seal korraldatakse koolitusi, kogutakse vana ehitusmaterjali ning jagatakse seda. Seega toimub keskuses juba reaalne kaupade ja teenuste käive, mida võiks suurendada selge ekvivalendi loomisega.  Weissenstein jällegi osutab mitmeid ajaloo ja vanalinna arendamisega seotud teenuseid. Kehtima peaks igatahes reegel, et üks voucheri ühik võrdub näiteks ühe töötunniga tingimusel, et töötundidel on sõltumata töö iseloomust alati sama väärtus (teenuste võrdsus). Selle abil on võimalik tuletada Eesti krooni ekvivalendi abil ka kohaliku raha (voucheri) kurss, et teha arvestusi selle kasutamiseks kaupade ostmisel. Hetkel on Järvamaal keskmiseks netotöötasuks u 50 krooni, mis võibki olla nn 1 voucheri (tunni või teo nime all) ekvivalendiks (voucherile hea eestikeelse nime ja ühiku leidmiseks võiks korraldada konkursi).

Näiteks: Argo käib Paide SRIKis talgutöödel abiks (ma kasutan nüüd siin SRIKi näidet lihtsalt seepärast, et see on nö silme ees, mitte et kavas oleks just SRIKi poole mingit taolist kohalikku raha emiteerima hakata) . Tahaks teda kuidagi tänada, ent lihtsalt tänukirja andmine tundub ebapiisav olema. Selle asemel saab Argo 5 talgutöö tunni eest voucheri või kinkekaardi, mille väärtuseks on 5 Tundi (või Tegu). Ühe Teo eest saab Argo osta omale ühe SRIKi koolituse, kolme Teo eest paar vana palki. Ühe Teo tahaks ta kulutada aga hoopis õunte peale, ent neid ei ole SRIKil hetkel pakkuda. Tema tellimus pannakse kirja ja avaldatakse (seinaleht või kuulutus). Õunad saab SRIK näiteks mõne paidelase otsepakkumise peale, ostes need ühe voucheri eest ja müües need siis Argole edasi. Õunamüüja saab voucherit kasutada näiteks kogukonnakeskuses toimuval hoidiste valmistamise koolitusel osalemiseks või Paide SRIKist nõustamisteenuse ostmisel. Kuid kogukonnakeskus võib korraldada ka Tallinna 9 õuel kohaliku toodangu laada, kus kaubeldakse selliste voucheritega, nii et SRIK või kogukonnamaja ei peagi enam olema vahendajateks, vaid voucherikäive toimib vahetult isikute vahel. Sarnane voucherikäive võib toimuda aga ka näiteks nn tänavalaatadel (kindlad päevad, mil näiteks Pärnu tn alleel müüakse oma aiamaakaupa oma majade ees) või siis nn vahetusmüügipunktis, mis saaks asuda ka Tln 9/11 kompleksis (hoone, kuhu tellimuse peale tuuakse kohalikku kaupa). Juriidiliselt on tegu kas bartertehinguga (vahetus) või siis saadakse kaup voucheriTegude arvelt nö odavamalt kätte (kinkekaardi printsiip). St maksunduslikult on tegemist füüsiliste isikute vaheliste kinke iseloomuga vahetustehingutega, mis maksustamisele ei kuulu, sest rahakäive puudub. Põhimõtteliselt võib voucherite abil käibering selliselt väga laiaks minna, st isikute vahel võivad voucherid ringelda pikalt, kuni nad lõpuks „realiseeritakse“ mingil moel PSRIKis. Võimatu ei ole ka see, et kohalikud kaupmehed võivad hakata vouchereid aktsepteerima (kasvõi osaliselt) nö maksvahendina. Loomulikult võib vouchereid ka kinkida ning isegi raha eest müüa – st huvi korral saab SRIK selliselt voucherite abil luua fonde (cash fundraising). Korrektne oleks tegelikult, et kõik isikud, kes voucherikäivet oma „siserahana“ aktsepteerivad, moodustavad mingi koosluse ja vormistavad selle aktsepti kirjalikult – näiteks astudes mingi ühenduse liikmeteks (Paide Kogukonnakeskus või selle Ressursivahetuspunkt või Ühendus Weissenstein vms). Oluline on see, et taoline „oma raha“ aktiveerib kohalikku kaupade ja teenuste käivet, mida ei pruugiks muidu „pärisraha“ puudusel juhtuda. See aitab lahendada mingil määral ka töötuseprobleemi, sest vaatamata pärisraha puudumisele on võimalik hakata hüvesid (kaupu, teenuseid, väljaõpet jne) vahetama. Lisaks liidab see kohalikku kogukonda, omades seega olulist sotsiaalset efekti. Käibe aktiivsena hoidmiseks võib voucheritele kehtestada ka nn negatiivse intressi (nn demurrage ehk viivis või trahv käibeseisaku eest, erinevalt inflatsioonist on see fikseeritud kursiga ega tekita seega majanduslikku ebakindlust), näiteks nii et iga aasta langeb selle väärtus 10% (või kuus 1%). Seega ei ole mõtet kohalikku raha koguda, vaid teda kasutada eesmärgipäraselt: teenuste ja kaupade ja tegelikult laiemalt sotsiaalse elu käibe aktiveerimiseks. Kõige olulisemaks on see, et tegemist ei ole „mänguga“, vaid toimub reaalne ressursside või hüvede vahetamine, mis ka reaalselt kohalikku majandust parendab ning mille järele on vajadus.

Mida suuremaks selline käive läheb, seda suuremaks muutub kindlasti ka tema võltsimiskindluse probleem. Ehkki kohaliku raha võiks kehtestada elektroonsena (analoogselt nn ajapankadele), muudab see väikeses kogukonnas selle kasutamise kohmakaks, lisaks puudub sel väline efekt (nö paberi käes hoidmise tunne ja nn turusuhtlus). Seega tuleks voucher anda välja paberkujul. Et omada ülevaadet voucherikäibest ning anda talle ka lepinguline väärtus, võiks tegemist olla suurema formaadiga, mille tagaküljele märgitakse iga tehingu puhul poolte nimed, tehingu sisu, kuupäev ja allkirjad. Selliselt on lisaks seerianumbritele võimalik kahtluse korral kontrollida voucheri ehtsust (st see peab mingis punktis alati välja jõuda SRIKini), lisaks saab ülevaate voucherikäibest. Alternatiivina võiks kaaluda ka lisaks elektroonilise voucheri kasutamist (eriti kui tehingute pooltel on füüsiliselt raske kokku saada), mille tagatiseks on alati SRIKis hoiul ka reaalne, oma seerianumbriga pabervoucher, ent arvestades tema eesmärki – hoogustada just kohalikku käivet, ei pruugi sellel järele siiski vajadust olla. Taolise e-alternatiivina võib kasutada hoopis Eestis nn aja- või tegudepanga eeskujul juba toimivat elektroonilist Õnnepanka (ei ole küll kohaliku orientatsiooniga).

Nn kohaliku raha kohta tehtud analüüsidest võib järeldada, et selline, reaalsele vajadusele ning pakkumisele tuginev alternatiivne maksevahend omab väga reaalset elujõudu. Ta võib elavdada kohalikku majandust, hoides samas ressurssi kogukonnas, st kasvatades väärtust kohapeal, ent päris kindlasti omab ta suurt sotsiaalset väärtust, elavdades kogukondlikku läbikäimist, mis omab omakorda kaudset positiivset mõju ka majandusele. Leitud on aga, et selline rahasüsteem ei pruugi toimida üle 5 aasta ning mitte rohkem kui u 500 majapidamise suuruses ringis, mis on ka loomulik, sest tegemist on kõigest käivitusmehhanismiga, mis peab aitama „pärisraha“ teenimiseks majandusliku võimekuse saavutada. Kohalik raha võib seega olla reaalseks vahendiks kohaliku kogukonna konkurentsivõime tõstmisel eriti olukorras, kus seniaktsepteeritud maksevahendid ei ole eri põhjustel enam nii kättesaadavad (inflatsioon, elukalliduse kasv jne). Olukord, kus energia muutub aina kallimaks, tööpuudus kasvab ning riiklikud rahalised vahendid kuivavad kokku, osutuda seega unikaalseks võimaluseks kohaliku majanduse senisest oluliselt parema konkurentsivõime kasvatamiseks (eriti kui see tugineb keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele, mis nn traditsioonilises põllumajanduspiirkonnas nagu seda on Järvamaa ja Paide ümbrus, on kergemini rakendatavad).


Linke:

Kristjan Janseni referaat “Alternatiivrahasüsteemid” (2009)
Artikkel Päevalehes “Eurot näha me ei taha – teeme endale ise oma raha!”
Wikipedia kohalikust rahast
Time Banking

Rubriigid: Rahandus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Kohalik raha?

  1. Anonüümne kirjutab:

    Tere Rainer,
    Jahh, hakkab hakkab tulema :). Setud ees ja teied järgi – vahva!
    Ivo

  2. Anonüümne kirjutab:

    Selleteemaliste rahade tekitamisest huvitatud on tekitanud oma Facebooki grupi ja mõned artiklid ja viited teemal on kogutud http://www.rahalugu.info saiti.

    Käisin Tartu HLÜ aastapäeval võimalikest Eestis emiteeritavatest oma rahadest rääkimas märtsis – selle teeme vastu huvi tundvate inimeste ring on viimase paari aastaga oluliselt kasvanud.

  3. sinusitis sinusitis kirjutab:

    This is the perfect web site for anyone who would like to understand this topic.
    You know a whole lot its almost hard to argue with you (not that I really would want to…HaHa).
    You definitely put a new spin on a topic that’s been discussed for decades.
    Excellent stuff, just great!

  4. rumah sakit rumah sakit kirjutab:

    Hi there! Do you use Twitter? I’d like to follow
    you if that would be okay. I’m absolutely enjoying your blog and look forward to new updates.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>